Fotost: Näljased suud toita

12.22.2016

Otsustasin kirjutada veidi hetkest, mis jääb tõenäoliselt saatma mind veel kauaks. Foto ‘’Näljased suud toita’’ on tehtud juunis, seoses minu esimese fotoprojektiga ‘’Metsasosinad’’. Ma olen saanud metsaga ja selle varjatud kalliskividega  üha lähedasemaks. Usun, et käblikut võib õigustatult kutsuda kalliskiviks. Väike ja tagasihoidliku välimusega, kuid sellegipoolest kirgas. Eriti hakkab silma isaslindude lauluoskus ja käblikute ehituskunst. Pea mängleva kergusega loovad nad pesi, millest saab järeltulevale põlvele mõneks ajaks kodu.

Märtsis, siis kui lumi taandus, hakkasin taas metsades hulkuma. Metsad täitusid linnulauluga ja need laulud muutusid iga päevaga aina valjemaks. Miski tõmbas mind ühe vanema metsa nurka. Ma olen sealt läbi põiganud mitmeid kordi, kuid pole eales seal lihtsalt peatunud, istunud kännule, jälginud ja kuulanud. Sel korral parandasin selle vea. Mind tulid üle vaatama üdini uudishimulik metsvint ja pisike pruunisulgne käblik.

Päevad muutusid soojemaks ja metsapõrand suisa uppus rohelusse. Suve tulekuga leidsid oma tee metsa ka uued elanikud mets-lehelinnu ja väike-kärbsenäpi näol. Nemadki olid sama uudishimulikud kui metsvint ja käblik. See oli minu jaoks igas mõttes täiesti uus kogemus, sest et näiteks ainuüksi mets-lehelind istus pea alati mu õlale kui seda ala külastasin ning väike-kärbsenäpp ja metsvint tegid näo, nagu mind polekski seal ja tegutsesid omasoodu. See, et elusloodus ei pane inimlooma kohalolekut pahaks, on minu jaoks siiani suurim kompliment ja usutavasti oleks see kompliment igale loodusfotograafile. Mainin, et ma tõepoolest ei liialda.

Leidsin end taas ühel hiliskevadisel päeval istumas vanal, äsja mahakukkunud suurel kasel ja juhtumisi märkasin, et käblikuid tegutses ümbruses rohkem kui üks. Tagataustal kuulutas enda kuningriigi territooriumi piire isaslind, kuid emaslind otsis minu valvsa pilgu all röövikuid ja lülijalgseid. Endamisi juurdlesin, et tal võis kõht tühi olla või oli tal läheduses lisanokkasid toita. Kuigi suvel on päevad võrdlemisi pikad, läks seal metsas, mida mida võinuksin mitu nädalat suisa koduks kutsuda, üsna varakult hämaraks. Seetõttu lahkusin metsast küllaltki vara. Mulle ei olnud meeltmööda ka sääseemandad, keda oli minu ümber tiirutamas sadu. Teel ratta juurde ei saanud märkamata jätta üht pruunikat kera, mis rippus vana, mahakukkunud puu okste vahel.

Hetk hiljem märkasin palli sisenemas käblikut. Siis koitis mulle, et olin leidnud metsa hästivarjatud kalliskivi, käbliku pesa. Nendele ei satu just väga tihti peale ja ei tohikski. Harilikult käblikud rippuvaid pesasid ei loo, vähemalt mulle teadaolevalt. See oli see äge külg, millega puutusin enda fotoprojekti juures pea igapäevaselt kokku – kõik pole alati ühetaoline ja loodus võib üllatada. Otsustasin, et ei sega käblikumamma tegemisi nädal või koguni kaks. Nädalad möödusid ja olin meeldivalt üllatunud, et käblikuemand endiselt aplalt toitu nõudvaid poegi toitis. Ma katsun harilikult linde võimalikult vähe häirida, eriti kui neil on käsil pesitsemine. Kõiki käike tuleb teha ettenägelikult ja ettevaatlikult.

Istusin varjes ja nägin, et see hetk, kui noorkäblikud maailma avastama asuvad, pole enam kaugel. Sellegipoolest nautisin sääskede seltsi ning jälgisin käblikupere tegemisi. Mõnevõrra pani mind imestama, et kust käblikuema selle energia võtab, et iga kolme minuti tagant putukaid poegadele toimetada. Minu varjespassimistele tõmbasid kriipsu peale vihmased ja väga tuulised ilmad. Pärast torme naasin käblikute juurde ja pesa rippus okste vahel tühjalt. Õnneks oli pesakond terve ja pojad nõudsid sealsamas metsas emalt toidupalu.